6. juuni hommikul hakkasid 1.-4. kl õpilased ja klassijuhatajad tasapisi kogunema kooli juurde, et sõita õppeaasta lõpureisile. Kooli sööklast võeti toidukastid ja jooginõud. Õige pea oli busski kohale jõudnud. Bussis kinnitati turvavööd ja sõit võiski alata.

Suundusime kõigepealt Rõuge kanti Ööbikuorgu, kus käisime ära Pesapuu vaatetornis. Nii mõnigi ülesronija pidi oma kõrgusehirmu ületama, aga oli ka neid, kes poole tee pealt alla vantsisid. Hirm kõrguse ees oli liiga suur. Vaated torni tipust olid imelised: järved, künkad, orud, metsatukad, majakesed nende vahel. Kes üles jõudsid, need ei kahetsenud.

Tutipäeva ootab iga 9. klassi õpilane pikisilmi. Ettevalmistus hakkab varakult.

See on väga tunneterikas ja lõbus päev (mina nägin tutipäeval kõike samamoodi). Hommikul kooli minnes oli mul väga rahulik ja rõõmus olek, sest teadsin, et mul ei ole tunde. Kooli jõudes oli enamus klassikaaslastest juba kohal ja alustasime päeva. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama klassikaaslaste ühtsuse tunnet. Pärast aktust tuli see eriti esile, sest paar õpilast paotas mõne pisara.

Kui alustada päris algusest, siis idee minna õpilastega puid istutama oli minu peas mõlkunud juba ammu. Olen  püüdnud oma lapsi ikka  looduse hoidmise, looduse läheduse, looduse armastuse  teele suunata. Kohtumised Kaara talu peremehe Kuno Tedrega, mõnusad, soojad vestlused tema ning perenaisega, meenutused tema isaga koos tehtud metsaistutus-talgutest, viisid meid mõttele tuua 2. klassi lapsed metsale lähemale, anda neile uue metsa loomise kogemus.

Päikselisel 24. mai hommikul võttis 5. klass suuna Põlvamaale, Taevaskotta. Ees ootas meid matkajuht Lasse, kes pajatas meile legende ja tutvustas erinevate vaatamisväärsuste ajalugu. Näiteks uurisime Neitsikoobast, mille juures on filmitud mitmed stseenid filmist "Viimne reliikvia". Emalätte allikast võtsid õpilased enda joogipudelid vett täis, mida veel enne bussi naasmist uuesti täitma pidi. Allikavesi pidavat aitama paljude hädade vastu. Allika juures kasvava sarapuu külge sidusime paela, et kaotada klassist laiskus.

Päeval peale lastekaitsepäeva, sõitis seltskond rõõmsameelseid kuuendikke-seitsmendikke koos klassijuhatajatega Elvasse seiklema.

Esmalt kogusime tervist ja jõudu Väikeselt Väerajalt. See saab alguse Elva raudteejaama juurest ning lõpeb peale kolme kilomeetri  pikkust rännakut Tervisespordikeskuse juures.  Räägitakse, et raja läbinu saab endale juurde tervist, väge ja meelekindlust. Läksimegi neid otsima.