Viie kooli projekti raames toimus Antslas 15. septembril 2020 Looduskoja ja Meediakoja koolitus “Lülijalgsed”. Koolituse lektor oli professor, bioloog ja loodusmees Urmas Tartes.
Koolitusel osalejaid ei olnud väga palju, sellepärast oli ka loengut rahulikum kuulata. Saime teada nii mõndagi uut, näiteks kes putukate liiki kuuluvad, millega putukaid vaadelda, püüda ja säilitada. Putukate püügivahendid on: kaanega purgid, purkpüünised maa all, plasttopsid ja külmikutopsid, liblikavõrgud, veepüügikahvad, kodusõelad, ööpüügilambid ja pildistamine.
Saime ka palju uusi teadmisi. Evolutsiooni jätkamine elukoosluste protsessides on vajalik liigilise mitmekesisuse säilitamiseks. Põllumajandusmürkide kasutamisel on Eesti keskmisel kohal Euroopas. Soomes kasutatakse põllumajandusmürke vähem.
Putukate areng algab munast, näiteks nagu kanal. Putukad ei õpeta oma vastsetele mitte midagi. Putate ainus eesmärk on süüa ja kasvada ning nad söövad taimi, seeni ja ämblikke. Vastsed tunneme ära selle järgi, et neil pole suure tõenäosusega tiibu. Ja kes neid täpselt kasvab, see on aimatav juba vastse kehast.
Üks väga huvitav fakt on see, et inimene sööb keskmiselt 1,5 kg putukaid aastas. See tundub küll väga õõvastav, aga mida mahedam on söök, seda rohkem putukaid sa sööd.
Looduses rusikareegel on: 10 kraadise temperatuuri tõusuga muutuvad loodusprotsessid kaks korda kiiremaks.
Lülijalgsed on: lutikad, sääsed, kiilid, kidetiivalised, liblikad, ämblikud, vähid, prussakad jne.
Putukatel ja vähkidel on ühine eellane, see on teaduslikult uuritud ja tõestatud.
Nüüd erinevate putukate näiteid:
1. Lumekirp on liikidest, kes elab kasevõras. Liigil pole lumega tegelikult mingit seost, vaid nimi on selle järgi pandud.
2. Majasoomukas kootub lõputult, eritab tselluloosi ja sööb tolmulestasid. Olen seda putukat isegi näinud ja seetõttu otsisin internetist infot juurde. Majasoomukas ehk niiskuseputukas on kuni 1,9 cm pikkune, tahapoole ühtlaselt aheneva, veidi lamenenud kehaga putukas. Oma nime on ta saanud keha katvate väikeste hallide, hõbedaselt helkivate soomuste järgi. Majasoomukad on väga vilkad ja väldivad valgust. Nad liiguvad võimalikult varjatult ning kiiresti. Tänapäeval levivad majasoomukad uutesse elupaikadesse nende munadega saastunud paberpakendite, mööbli või muude esemetega. Eestis võib teda leida üksnes köetavate hoonete alumistel korrustel, aga ka ülemiste korruste vannitubades, käimlates ja kraanikausside läheduses – seal, kus on tema jaoks piisavalt soojust ja niiskust.
Üks väga huvitav fakt on see, et looduse kõige mustem must on leitud troopika liblika pealt!
Looduskoja õppepäeval tegi märkmeid
Anton Vonk.
