Tutipäeva ootab iga 9. klassi õpilane pikisilmi. Ettevalmistus hakkab varakult.

See on väga tunneterikas ja lõbus päev (mina nägin tutipäeval kõike samamoodi). Hommikul kooli minnes oli mul väga rahulik ja rõõmus olek, sest teadsin, et mul ei ole tunde. Kooli jõudes oli enamus klassikaaslastest juba kohal ja alustasime päeva. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama klassikaaslaste ühtsuse tunnet. Pärast aktust tuli see eriti esile, sest paar õpilast paotas mõne pisara.

Sain aru, et need 9 aastat on liitnud meid üheks kindlaks tervikuks. Päeva teises pooles oli meil väike ühine koosviibimine, kus arutasime oma tulevikuplaane ja minevikku meenutasime. Päev oli tunnete poolest kirev, sest saime teada koolidesse sisseastumise tulemused. Arutasime, kellega saame klassikaaslastena järgnevad 3 aastat veeta. Mõnes õpilases tekkis väike kurbusenoot, mõistsime, et peame jätma vana elu ja sõbrad ning klassijuhataja maha ja võtma vastu uued väljakutsed. Sellest pole midagi, sest meelde jäävad nad igaveseks. Arvan, et kohtume enne, kui hõbelennu kokkutulek toimub.  Päev lõppes vaikselt ning kõik läksid koju puhkama.

See oli tõeliselt tore päev, mida peaks läbi elama igaüks. Selles oli rohkesti tundeid ja saime tõeliselt aru, kui tähtsad sõbrad ja klassikaaslased meile on.

Õpilane Karl Veemees